Pere- ja paariterapeut Monika Koppel

Mis on armastus?

Armastuse tunne on sügava seotuse tunne mis liidab inimesi kokku ja tänu millele oleme me liigina ellu jäänud. Me vajame teadmist,et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi. Et oleme väärtuslikud sellisena nagu me oleme.

Kõige tugevamini kogeb inimene seda tunnet paarisuhtes. Me tuleme suhetesse kindla usuga sellesse, et praegune ei muutu iial. Armumise tunne on kõikehõlmav ja ainus soov on olla koos. Tajume end partneriga täielikult ühena-temasse sulandununa. Paljud argielu vajadused ei tundu sellel ajal nii olulised.

Mitmeid ootusi oma suhtele ja partnerile ei oska me sellel hetkel sõnastada. Aga umbes aasta-pooleteise pärast peale suhte algust hakkame me rohkem olema kontaktis enda vajadustega. Lõputult ei saa kaks inimest arvata ja tunda samamoodi. See toob pinged suhtesse ja algab aeg mille jooksul armumise tunne kas väheneb või saab võimaluse kasvada armastuseks kahe väga erineva inimese vahel.

Paaridel, kes ei ole valmis ennast sügavamalt ja pikaajaliselt siduma, suhe hääbub. See on vähemal või rohkemal määral valulik protsess, kuid iga suhe, mida inimene kogeb, on väärtuslik, sest suhtes olemist saab õppida ainult suhetes olles. Iga uus suhte kogemus aitab ennast ja oma vajadusi selgemini mõista ja kujundab ka realistlikumad ootused suhtel.

Paarisuhe on maailma kõige keerulisem suhe. See on mõjutatud kõigest mis toimub maailmas , suhte ümber ja inimese sisemuses. Oleme selles suhtes nii lähedal teisele, et enda päriselt näitamiseks on kõige olulisem teadmine, et mu partner on turvaline. Ainult siis saan ma olla emotsionaalselt kättesaadav ja avatud kui ma tean, et ta ei kritiseeri ja ei hülga mind kui näitan talle seda, mida ma vajan ja kes ma päriselt olen.

Mida turvalisemaks muutub omavaheline seotus, seda iseseisvamad ja eraldi me saame ka olla ilma ,et me kardaksime teist kaotada. Siis on lähedus võimalik ka ilma füüsilise kohaloluta ja paanilise klammerdumiseta. Me saame üksteist usaldada ja leida tasakaalu kahe vastandliku tungi vahel eneses – olla iseseisev ja olla koos.

Kui 2 inimest on saavutanud läheduse on see nende vastastikune pingutus, mis nüüd vilja kannab. Lihtsamalt läheb paaridel, kellel on kaasas head oskused inimsuhetega toimetulekuks. Nad on paindlikud, toetavad, kohanevad muutustega hästi ja aktsepteerivad ennast. Paarides, kus on soov olla koos, aga neid oskusi napib, võib elu minna vahel väga keeruliseks. Õnneks on tegu õpitavate oskustega ja on võimalik selles vallas edeneda. Pühendumine ühele inimesele on otsus ja paarsuhe on tiimitöö. Tähtis on ka meeles pidada, et inimesed paaris arenevad erineva tempoga ja nende motivatsioon muutumiseks ei ole ühesugune ega üheaegne.

Suhtes koos kasvamine on palju olulisem sellest kuidas suhet alustati. Mida kauem on inimesed koos kasvanud, seda rohkem nad armastavad oma suhet. Ei ole olemas ideaalselt kokkusobivaid inimesi- loeb kasvamine suhtes.

Mis juhtub siis kui paar satub stressi – ehk, kuidas koos kasvada?

Igal inimesel on kindel ettekujutus sellest millised käitumised tähendavad armastust ja austust tema jaoks. Tema partneril ei pruugi aga hoopiski olla samasugune nägemus.

Kasvamine käib läbi kriisi. Varem või hiljem tuleb igas suhtes ette olukord, kus me oleme sügavalt eri meelt. Pole tähtis mis on meie erimeelsuse põhjus. Pole tähtis kas me teeme seda teisele teatavaks valjuhäälselt või vaikides. Pole oluline kas see teema on meie vahel esimest korda või kestab see juba pikka aega . Tähtis on see, et me kogeme lootusetust- teine ei mõista mind ja käitub nõmedalt. Ma ei saa temaga kontakti ja see kordub ja kordub.

Tavaliselt on siis suhtes üks pool kes püüab asju paljusõnaliselt ja emotsionaalselt selgitada ja teine kes seda juttu pikalt ei kuula- ta kas vaikib või läheb ära ning pole teada millal tagasi tuleb. Kui ükskord tagasi tuleb siis ei ole tal mingit soovi seda vana asja puudutada. Tüli jääb tuha alla hõõguma ja lahvatab aeg-ajalt ning asi lõpeb ikka samamoodi. Lahendust ei tule- konfliktid suurenevad või siis asenduvad mürgise vaikusega. Mõlemad osapooled püüavad olukorda lahendada enda meelest parimal viisil kuid kummalisel moel toob pingeolukorra lahendamise püüd hoopis tüli juurde.

Me oleme erinevad selles, mida me vajame kui oleme stressis ja see tekitab kaaslases palju segadust. On raske näha kriitika ja ründava sõnakasutuse taga soovi olla partneriga lähedasem ja et teine oleks emotsionaalselt kättesaadava. Sama raske on taibata, et eemalduv või vaikaiv partner tunneb tegelikkult hirmu hülgamis eest.

Lähedus kasvab kui isiklikud vajadused paremini rahuldatud saavad. Ründaja, sõnakas ja kriitiline vajab partnerilt, et too jääks paigale ja kuulaks avatult -siis ründaja rahuneb ja on võimeline väljendama oma tegelikku soovi olla partneriga lähedasem ja rohkem kontaktis. Isolatsioon ja tõrjumine on tema jaoks traumaatiline kogemus. Põgeneja vajab aega, et rahuneda ja siis saab ta alles kuulama hakata mida teisel poolel on öelda.

Teise inimesega kontaktis olemise keeleks on tunded. Inimesega kes kunagi ei näita oma tundeid ei ole võimalik olla ühenduses. Ründaja peab õppima põgenejale aega andma, et too saaks oma vajadustega kontakti luua ja söandaks neid ka väljendada.

Suhe peab olema mugavustsoon- koht kus ma panen relvad maha. Iga paar vajab head mehhanismi leppimiseks ja rahunemiseks, et suhtes oleks piisavalt mugavust ja häid aegu.